neljapäev, 28. detsember 2006

Talvetööd vol.2 - lihvimise saaga

Selline näeb ta välja lihvituna ja uue madalama puki peal. Sai naabrimehe tõstukiga vihma käes jännatud, sellepärast ja märjad triibud külgedel.



Põhja-alune lihvimine oli meeskonna vaieldamatu "lemmiktegevus" - veel 2 päeva peale lihvimist sülitasin sinist tatti.


Ja selline on meie kallis Tea siis seestpoolt - rendez-vouz jaoks just hetkel ei kõlba, kui pärast uue vaheseina, kaarte jne ehitamist mahutab mehed sisse kaarte taguma küll.

pühapäev, 26. november 2006

Talvetööd: 2. osa

Lisandunud on kaks töökat nädalavahetust – 18-19 ja 25-26 november. Lisaks veel üks laupäevaõhtu, kus Andres meid julgustamas käis. Suurem osa töödest käib ikka ja endiselt suure lõhkumise ning kere lihvimine tähe all. Hetkel on kõige suurema, kõige tolmusema ja kõige vastikuma tööna oleme tänaseks hetkeks eemaldanud minu hinnangul ligi 65 % värvist. Mina olen lihvinud Kaarliga koostöös pardad veeliinist ülespoole (hetkel näeb jaht tõepoolest paraja toorikuna välja – üleni roheline teine) ja Randelile on osaks saanud austav ülesanne tegeleda lihvimistöödega põhja all. Vaatamata sellele, et tegemist on väga tolmuse ja ränga tööga, ei ole meie kellegi kindel veendumus vankuma löönud, kuigi suur väsimus kontides ja kirbe tolm kurgus.

Lihvisin pisut ka ahtripeeglit, et näha, milline olukord avaneb värvi all. Olukord on üsna julgustav: ahtripeegel on tihedalt täis peitpeaga kruvisid, mis tuleb pahtlikihi alt välja kaevata ja kas läbi puurida või lahti keerata. Seega saaksime üsna kerge vaevaga ilmselt lahti ka teki koos ahtripeegliga. Kuna teki ja kere vahel on tublid praod, läheme me kindlasti seda teed, et ühendame teki uuesti. Vahepeal on Tea meeskond jagunenud kahte leeri: ühed, kes tahaksid teki eemaldada täies mahus ja teised, kes poolitaksid teki ja lihtsuse ning kiiruse huvides töötleksid osa eraldi ja osa laeva küljes.

Eemaldasin kogu sisemuse, mis seni alles – vaheseinad nii ees kui taga, vööri- ja ahripõrandad ja ujukid, mis idee järgi jahi peaksid jahi vee peal hoidma kui miskil põhjusel uppumisoht lähedal ... Tekkis huvitav mõte korraldada veekatse kuna mina isiklikult julgen sügavalt kahelda nende võimekuses – kiil on selleks kõigeks ehk uppuva laeva vee peal hoidmiseks liiga raske. Niisiis, kogu jaht on seestpoolt puhtaks löödud, järgmisena tuleb eemaldada ka kaared. Pilt, mis jahi sees avaneb on endiselt üsna jube kuna kõik puitosad on väga mädad. Tegelikult küll pisut parem kuna hetkel saab kere veel hingata. Leidsime ka pisut vett, mis oli ahtrisse sisse jäänud. Vett leiame ilmselt veel.

Katsusin ka jõudu kiilu kallal – poltidele olime eelnevalt Kaarli initsiatiivil ohtralt roosteõli peale pritsinud ning kõik poldid peale ühe keerasid ennast justkui ise välja. Peale ühe. Justkui needus – see on polt, mis on keskelt väga õhukeseks kulunud. Kiilu seest tuli miskipärast ka vett ... Keegi oskab kommenteerida?

Vahepeal lõhkumisest tüdinuna leidsin jahi põhjast mutrivõtme, mis sobis tekipoltide lahti keeramiseks. Kuus pilti vupsasid juba ka oma pesast välja ... Mitte et ma midagi teaks sellest.

Väikeste uitmõtetena on läbi käinud „tankiluugi” kaotamine, mille plaaniksime vahetada normaalse jahi sissekäigu sarnaseks muuta. Samuti otste jaoks tunnelite tegemine, kokpiti pikendamine ja kuni selleni et uus Tea peaks olema roosa nahksisuga.

Lihvimine jätkub, peale seda peaksime laeva alla tõstma ning teki eemaldama. Seda ilmselt juba 2007. aastal.

pühapäev, 5. november 2006

Esimestest töödest ...

Tea väljatõstmisest on möödas pea kuu ning vahepeal on vapper meeskond teinud ennastsalgavaid pingutusi laeva uude kodusse sisse seadmisel ning esimeste lammutustöödega. Kõike juhtunut järgemööda käsitledes ja püüdes olukorda võimalikult detailselt kirjeldada, pean tunnistama, et mõned häbiväärsed seigad tuleb tõe huvides vahele jätta. Niisiis – ma ei peatu pikalt Kristo Saabiga Tea sissetõmbamise pingutustel, kuigi see oli omamoodi huvitav. Olime kahveltõstuki ja tungraua abil rajanud vana trepi põskedest (hea et need meil olemas olid) tee, et meie hea kaaslase uksest sisse tõmmata saaks. Mainin vaid, et üritasime üsna toorest jõudu kasutades laeva uksest sisse vintsida ja autoga tõmmata – laev ei liikunud millimeetritki.

Peale väikest mõttepausi ja vähemalt 10 erineva võimaluse kaalumist (kaasaarvatud Maa gravitatsioonivälja kaotamise võimalust silmas pidades), otsustasime tegutseda nii nagu inimkond juba vähemalt mitu korda teinud on. Lõikasime veetorudest parajad tükid ning asetasime need loodud tee ja puki vahele. Edasi läks juba üsna lihtsalt – 3,5 mehejõuga ning vahepeal tungraua ja toore jõuga kurssi korrigeerides oli laev vähem kui poole tunniga oma uues kodus. Tõe huvides tuleb ka mainida, et üritasime kiilu alt ära saada kord relakaga lõigates, kord tõhusa kirvega kiilu kolkides. Kiil andis mõista, et ta on tõsine tegija. Pidime leppima, et murrame kiilu eemaldamisega pead edaspidi ja keskendume laeva tuppa saamisele. Esimesel laupäevakul eemaldasime suure osa tekil olevatest vidinatest, mina proovisin kere lihvida (mis toimis ekstsentriklihvijaga suurepäraselt) ja puhastasime laeva muust prahist. Ja seda oli palju.

Teine nädalavahetus oli kohale toonud kõik osanikud – Kristo ja Kaarel alustasid juba kell 10:00 hommikul kiilu eemaldamisega. 3 tundi ... relakas, puurimine, peitel, kirves, puukiilud, metallvardad, puuprussid ... kõik kulusid marjaks ära ja kell 13:30 oli meil vapralt vastu hakanud kiil käes. Pidime veel 3 mehega laevakerele pisut kõrgust juurde andma, et lõplikult kiilust vabaneda – ja käes ta oligi ! Seisis stoilise rahuga varem kinni seotuna koormarihmade vahel puki küljes. Rahulikult kõik siiski ei möödunud ja kiil otsustas siiski teha mis ise heaks arvas – olgugi et hoidsime ja suunasime teda 5 mehega! Hiljem koormarihmu inspekteerides selgus, et raske kiil oli kukkudes puki L-raua vastu prantsatades läbi lõiganud koormarihma! Lohistasime nüüd maha rahunenud metallkamaka alusele ja sõitsime selle kahveltõstukiga laevast eemale – raske tükk! Kinnituspolte uurides selgus, et kaks polti seitsmest on müstilistel põhjustel keskelt tugevasti kulunud. Kuidas küll?

Edasine töö jätkus kolme mehega, üks laevas sees, üks tekil ja kolmas kätte ulatades tööriistu ning tehes muud tähtsat. Martin eemaldas elektrisüsteemi ning kellad ja viled, Randel eemaldas veel väiksemaid metallividinad ning mina kraapisin maha kleebised (Tea on hetkel nimeta) ning reelingu kinnitused. Martin sai kätte ühe osa seinast ning pingi, peale mida ta lahkus. Jätkasime Randeliga. Töö lõpetasime kell kaheksa õhtul ning selleks ajaks olime tõstnud laevast välja viimase liitri pilssi, keskmise osa kaarteni lahti võtnud ja asusime eemaldama vaheseinu. Suurem osa poltidest tuli lihtsalt läbi puurida kuna nad olid liiga roostes ühegi muu mõistliku vahendiga lähenemiseks. Eemaldasime tekstiili ning jõudsime selleni, mida otsisime – laevakere vast tähtsaimad detailid. Olukorra tõsidusest rääkides – laev on üsna mäda. Külgkaared on 100 % läbi mädanenud ja vineerikihid pudenevad lahti. Põhjakaared tunduvad põhja küljes olevat kuid ei tundu kõige usaldusväärsemad.

Pühapäeval eemaldasime viimased vidinad ning keerasime lahti vaheseinad. Keerasime ära aknad ja tegime lahti vööri põranda. Ahtriseinani pääses vaid relakaga ja nii ma neid seal sees põletasin – ruumi on vähe ja ketas lõikab metallile lisaks ka puidu, mis kirbet paksu suitsu tekitab. Nii tundus ilmselt Randelile vahepeal, et laevas on paras lõke lahti kuna halli tossu tuli lausa igast lahtisest avast. Käisin vahepeal värsket õhku hingamas – lõigata sai ühe kruvi kaupa kuna selleks hetkeks kui sulametalli tükk lahti tuli, oli sisemus paksu valget suitsu täis. On selgemast selgem, et peatselt saab konsulteerida edasiste tööde osas ja loodetavasti ka taastustööde juurde asuda.

Järgmised tööd? Märkasin, et tekk ja kere on omavahel ühendatud üsna tugeva vaigutaolise materjaliga, mille lahti murdmine ja hilisem eemaldamine meie elu ilmselt üsna keeruliseks muudab. Samas on just tekk hetkel üks õrnemaid kohti – eriti mastist vööri poole – toestus on täielikult lahti ning tuleb taastada. Kuidas edasi edeneb, sellest hiljem.

kolmapäev, 25. oktoober 2006

Tea välja tõstmine

Tea oma uues kodus Pärnumaa metsade vahel.





Just välja tõstetud "pisut" karvane noorik.

Pilte hooaja lõpetamisest...




pühapäev, 8. oktoober 2006

Hooaja varajane lõpp...

...kuid kas see on lõpp?? EI - see on kõigest algus. Järgmisel kevadel saame näha kuidas jahtklubi rahvas suu imestusest lahti vajub, kui me oma uuestisündinud kaunitariga taas koduvetele naaseme. Praegu seisab Tea kaunite sügiseste metsade vahel - ootamas algust mitmesugustele ilu- ja raviprotseduuridele. Aga sellest tulevikus täpsemalt...

Oli 7. oktoober ja laupäev see päev, kui Tea meeskond (kokku kuivanud kaheliikmeliseks - Kristo ja Randeli näol siis) hooaja viimase sõidu tegi - tervelt kaks miini pika.

Kõik sai alguses sellest, et raadio lubas puhanguti 17 m/s - ehk siis täitsa noor torm. Seisime seal jahtklubi kai peal, vaatasime lehvivat lippu ja õõtsuvaid puuoksi ja tõdesime et pole midagi hullu. Igaks juhuks otsustasime siiski sadamast mootoriga välja sõita ja kõigest foka abil purjetada - oli ju meid vaid kaks kõhnat (sic!) meest ja poleks täispurjeid kallutamisega hakkama saanud. Vaevalt mootori välja lülitanud, avastasime, et ühe purjega on alus taskaalust väljas ja tuul puhub nina paremale ära - tiiruta seal siis niimoodi.... (tagantjärele tarkus - oleks groot peal ja teises rehvis, oleks ühel halsil välja saanud sõita... jälle targem).

Niisiis, purjetamisest midagi välja ei tulnud, tagasi minna ka ei taha - palju sa ikka pildistad hooaja lõpetamisest, kui kaubasadama saepurukuhilad taustaks. Ajasime mootori kurjaks ja otsustasime mootoriga vaadata, kui kaugele annab minna, et siis fokaga ilusti tagasi. Tuksusimegi siis vaikselt muulide vahel edasi - mingid sägad püüdsid kala, Valgeranna all ka - tonkadega ahvenat vist.

Mis kohe silma hakkas, olid Rannahoone juures hõljuvad kite'i lohed, millega surfarid merel kimasid - koha selle järel ka vahused lained, mis üle muuli käisid. Võimas... sügis ja puha. Külm ka - täitsa nagu päris. Otsustasime, et ei hakka muulide vahel välja trügima, sõidame muulide osteni, teeme vahutavatest lainetest pilti ja siis fokaga tagasi. 100 m enne muuli otsasid kohtusime esimeste lainetega, täitsa kenad ja pikad, meetrised lained...nagu merel... ainult, et meie polnud veel merele jõudnudki. Sõistime siis veel 50 m ja siis tundus laine olevat juba 1,5 meetrit - tundus asjalik olevat sealtsamast pildid ära teha ja nina sadama poole tagasi keerata. Eks ta natuke kõhe oli ka - kui juba muuli vahel 1,5 meetrit, mis siis merel veel... et küll tulevikus jõuab ekstreemitseda :)

Tagasi saime kenasti, puri püüdis tuult vägevaöt ja käik oli ilus. Kai äärde jõudes hakkasime taglast maha võtma, polnudki seda nii palju. Rääk jõudis kohale just masti maha võtmise ajaks - samal ajal hakkasid teised klubilised regatile sättima. Et hooaja lõpetamine (nagu ka alustamine) ilma Tea meeskonna tsirkuseta ei mõõduks, siis sättis kõrgem võim niimoodi, et me täitsa mõtlemata mastil järjest vanste lahti hakkasime laskma... Täpselt nii - ka praegu ei suuda mõitsa, mis arus oli. Ausalt öelda, ei suutnud ma seda uskuda, et mast TÄIESTI lahtiselt pealt seisab... vaid vantide jõul... mitte üht mutrit... a see selleks... nii pidigi olema, järgmine kevad ei pane masti püstitamiselt poppi. Igatakes käis mast kõige täiega pikali - pakpoordi suunas - maandudes pehmelt Sophisticated Lady reelingule. Oi kurja....!!! Kohe jooksis paar abilist meil masti püsti tõstma ja väikese pusimise peale ta püsti ka saime.

Mina olin kindel, et raist nüüd läks midagi pooleks - tuli aga välja, et sellesinatse süteemi tõttu, et ta lahtiselt peale toetub, ei juhtunud midagi... huuh.... seekord läks veel kadudeta.
Edasi läks ladusamalt...mootoriga kraana alla, rihmad peale, Tea veest välja.... JA SIIS TEA SAAGA JÄTKUS... et ikka klubirahval huvitav oleks meie tegemisi jälgida....

Nimelt oli meie raseerimata naisuke suve jooksul täitsa karva kasvanud. Bioloogi pilguga vaadates läks südame alt soojaks - elu lokkas: oli seal rohevetikaid ja mingeid pruunikaid ning omajagu Balanus improvisust (tõruvähk - iseenesest väga vahva loom). Siit siis küsimus suurele ringile - kevadel sai pind täitsa korralikult puhtsaks tehtud, ka atsetooniga üle - kaks kihti Internationali krunti ja kaks kihti müki kah pandud - nüüd aga oli kõik lahti, nii krunt kui mürk. Mürk tuli juba suve jooksul vaikselt maha, ja nüüd oli näha ka, et krunt kobrutas ja tuli srveveega väga kergelt suurte tükkidena maha. Sõitsime me suve jooksul piisavalt, et sellist suurt rohtu seal kasvada ei tohiks - vaid viimase (septembrikuu) ta seisis. Ise suudame hetkel mõelda vaid mingile keemilisele reaktsioonile, mis vana alla jäänud värviga tekkida võis - kõik ettepanekud ja mõtted/arvamusavaldused on teretulnud. PS - ka kuivada sai värv ilusti enne veeskamist.

OK, pikk jutt sai, ei viitsi näpukaid kontrollima hakata - mõne aja pärast lisanduvad kindlasti asjakohased pildid ka. Talvistest hooldustöödest juba varsti.

Päikest! ...ja tuult!

kolmapäev, 27. september 2006

EST 13

Et siis ka otsapidi meiega ja Pärnu Jahtklubiga seotud teema. EST13 tüdrukud Merili Randmaa ja Agnes Lill Tallinnas. Uskuge mehed, neilt on, mida õppida - ehk nad ka millalgi õpetavad meile ;)



PS - huvitav kas pärast nende piltide lisamist meie blogi vaadatavus tõusis ka? :)

Kollanokad lahe peal - fotoreportaaz




kolmapäev, 23. august 2006

Veel pilte...

Siin siis üks kena nädalavahetus, kui sai rehvimist harjutatud ja ujumisega (slepis vedamisega) tegeletud...


Kohapüük... (koha ei saanud) - kalal käisid Sten, Taimo ja allakirjutanu.


Oli vist Allondo Trailways'i (?) sponsorregatt, mil õnnestus Teast ja teistestki alustest paar stardieelset fotot teha. Tookord olid meil meeskonnas siis Kristo, Vallikas, Egert ja lisaks kaks külalisesinejat.



pühapäev, 20. august 2006

Kollanokad lahe peal

Juhtus siis nii, et eneselegi ootamatult said meie meeskonna kaks "rohelisemat" meest omapäi täitsa suure tuule purjetamist proovida. Plaan oli alguses Tervise Paradiisi alla koha püüdma minna - et sõidame sinna fokaga kohale ja seal siis tiirutame mootoriga ja veame lanti järel. Kala, nagu alati, ei olnud. Tuult ka mitte. Täiesti plekk. Tegime pilti ja viskasime teki peale siruli, vahtisime taevast... Egas midagi, mootor jälle tööle ja tagasi minek.

Siis nägime aga eemalt, et mingi virvendus on kauguses... ja see virvendus tuleb üha lähemale. Samuti hakkasid tulevaiksel merel järsku lained loksuma - mere poolt tulid. Ja siis tuli tuul... Oleks meil groot peal olnud oleks kindlasti pidanud rehvima hakkama, sest meie pisikese fokagagi lippas jaht 5 sõlmega vastu tuult, laine (meetrine) pritsis tekile ja seljagi sai märjaks. "Ristseteks" igati sobilik. Häbenemata võime öelda, et hirmu polnud ja bellpoi juures sai 4-5 pauti ka harjutamise mõttes tehtud - niivõrd ilusad lained olid, et lihtsalt ei raatsinud tagasi sadamasse minna. Ehtne mereilm.

Mingil hetkel sai siiski koos Urdiga muulide vahele tagasi pööratud. Sadamasse jõudes oli ikka täitsa hea tunne kohe!

Seda kah, et meremeesteks olid seekord siis Egert ja Randel.

kolmapäev, 16. august 2006

Mõned pildid möödunud sündmustest...



...Üks õhtune merelkäik ja ujumine.





...ja siis kolmapäevak mingisugune (aa...see, kus me napi 14 sekundida vimaseks jäime).

teisipäev, 15. august 2006

14. august - lahe peal kalal

Sai siis pattu tehtud ja 4 tundi mootoriga ringi popsutatud. Meie megaökonoomne mootor kulutas selle jooksul napilt 1,5 liitirt bensiini - nii et võib tuuritada küll. kala püüdsid Sten, Taimo ja Randel - kala (koha) ei saanud. Ilm kena, 5 -9 m/s tuult, kerge päike pilvevine taga, max laine 0,5 meetrit. Väheke adrenaliini süstis verre, kui muulide vahel minnes järsku mootor lambist seisma jäi - kütus otsas, sai kiiresti välja uuritud. Hea, et kajutis tagavara olemas on. Kõik lõppes õnnelikult.

Mootori kohta veel niipalju, et käivitamisel toore nupp sisse jätta ja gaas põhja - nii läheb 2-3 tõmbega ilusti käima. Nii tuleb talitada sellepärast, et meil mootor külili seisab.

Teine asi - meil viimastel kordadel tundunud, nagu laseks bensu läbi mootor. Nii see ongi - probleem selles, et bensupaagi kork oli liiga tugevalt kinni keeratud (siis tihendid ei tööta). Kui bensukork mõõdukalt peale keerata (siiski mitte poollahti) peaks kõik korras olema.

Päikest!

reede, 4. august 2006

2. august - kesknädala regatt

Tiim: Kait, Johannes ja Kaarel
Pärast esimese märgi võtmist olime veel neljast jahist ees aga juba teise märgi võtmise ajaks olime saavutanud oma tavapärase positsiooni ja sinna me ka jäime. Auhinnaks 20. koht ja üks punkt. Kaotus eelviimastele tohutu.

neljapäev, 27. juuli 2006

26. juuli kolmapäevane ring

Seekord läks juba veidi paremini. Kaotasime Britale 14 sekundiga :)

kolmapäev, 19. juuli 2006

19. juuli - kolmapäevane ring

Seekordne meeskond: Kristo, Martin, Johannes ja Sulev - Kristo militaarkamraad.

Eelneval päeval sai Tead timmitud ja häälestatud. Lugesin ´75 a. Purjetaja käsiraamatust, et krüssates peaks rool olema võimalikult vähe välja keeratud, et takistus väiksem oleks. Et põhimõtteliselt peaks ainult purjetega kurssi hoidma. Sama lugu rääkis ka Tea üks endisi omanikke. Mõeldud tehtud. Tegime ka paar treeningsõitu täna hommikul, et vaadata, kuda siis ikka on. Tundus hea. Ühtäkki tundus isegi, et see ongi purjetamine. Siis kui Kristo hoidis rooli, mina regullisin grooti ja põhimõtteliselt oligi võimalik groodiga jahti juhtida... tundus nagu oleks jalgrattaga sõitma õppinud vms. Ok, päris mitte nii, kuid hea tunne oli igatahes. Ühelt harjutusretkelt tagasitulles sai ka Õuna madalikku proovitud. Täitsa madal tõesti. Siinkohal tänud Sulevile, kelle ennastsalgav tegevus meid pikantsest olukorrast valutult päästis.

Niisiis. Kolmapäevane ring. Stardi saime suht hea. Jõe pealt välja sõites jäi Brita miskipärast tublisti seljataha. Halss muuli poi juures läks veidi nihusti, tagasitulles paut muuli otsas ka liiga vara. Krüssates jõudis Brita järgi. Hetkel analüüsime oma vigu. Vist ikka see sama, et mast peab ikkagi tahapoole painutatud olema ja poom keset laeva... ja kallutajad peavad ka olema. Et siis äkki ei luhva nii ullusti. Mine sa tea. Järgmine kord jälle :)

teisipäev, 18. juuli 2006

Katkine Kihnu

Mõtlesime, et võiks Kihnus Teaga ära käia. Meeskonnas Leen, Vürst, Kristo ja mina. Esimesed kaks olid Teas esimest korda ja veidi kõhevil, sest jaht ikka pisike seebikarp. Hommikul tundus ilmastik täitsa OK. Ajaks, mil sadamas purjeid kinnitama hakkasime, oli tuul aga tõusnud. Mis seal ikka. Nina lahe poole ja minema. Lahel sõites sai aga selgeks, et selliselt me jooksva päeva sees küll Kihnu ei jõua - laine oli terav ja tuul suht tugev... meie kogemuste jaoks. Tuul oli ka täpselt vastu, vett lendas igas suunas. Otsustasime seekord tagasi pöörata.

Maanteed pidi sai sõidetud Kabli randa ja kivi peal grillitud, õhtuks tagasi Pärnus.

Küll aga jätsime merel kena jälje ühe väikese auguga, see on siin:

esmaspäev, 17. juuli 2006

GPS

Testisime GPSi. Sihukese tulemuse saime merel tiirutades.

reede, 14. juuli 2006

12. juuli - kolmapäevane ring

Meeskond:
Kaarel

Johannes

Martin

Kaarel kruttis rooli, mina olin sootide peal ja Johannes abiks seal, kus vaja.

Kuna Pärnus oli seekord palju võõraid jahte, oli jõgi neid täis, ja seda vingem! Stardi magasime natuke maha, sest ei saanud täpselt aru, millal see stardisignaal nüüd käiski. Vaatasime teiste järgi - Brita läks, Folie läks ja see Folkboat ka... järele neile!

Jõest välja saamine oli paras tingel-tangel. Miskipärast hakkasime tasapisi teistest maha jääma. Ma ise arvan, et Janno oli oma lubaduse teoks teinud ja ämbri kiilu alla sidunud :) Aga võib-olla ka mitte, sest hiljem saime nippe teada, mis ilmselt oleks edasi aidanud.

Suured jahid hakkasid järgi tulema ja siis neile pidi pidevalt teed andma ja vahe pisikestega kasvas veelgi.

Muulist väljas, krüssasime bellpoini ja sealt rannapoini. Kaarel käis enne sõitu kurssi vaatamas ja teadis öelda, et kurss on Jahisadam - Bellpoi - Rannapoi - Muulipoi - Rannapoi - Sadam. Või midagi taolist, kaks Rannapoid pidi sees olema. Siis läks asi kahtlaseks, kui nägime, et teised tegid Rannapoi - Muulipoi - Bellpoi ja tõmbasid tagasi sadamasse. Huinjaa, teeme siis nende järgi. Mõeldud tehtud.

Kõik oli ok, kuni nägime, et Brita, raisk, teeb veel ühe tiiru. Siis oli ikka täielik hämming. Arvasime, et on 2 varianti - kas nii peabki (et äkki mingi LYSi erikurss???) või siis tahavad meid mõnitada ja ringiga teha. Mis seal ikka - teeme ka ühe ringi - peaasi, et disklahvi ei saaks. Hiljem saime muidugi teada, et Brita ise oli midagi segamini ajanud ja meie neid ülehinnanud. Edaspidi katsume seda viga vältida ;)

Tagasitulles oli tuulevaikus ja jäime kesk jõge pea et seisma. Sai vees ümber jahi ujutud ja ajusid jahutatud. Võistlustelt teenisime oma rekordpunktid: 3, sest üks jaht katkestas ja teine sai disklafi. Brita tegi meiega kasti õlut pooleks, mis Puls viimastele välja tegi ja lisaks tuli ka üks 5pack. Mõnna-mõnna-mõnna. Aga järgmine kolmapäev katsume mõistust rohkem rakendada.

esmaspäev, 10. juuli 2006

Mootor!?

Nonii. Saime oma kolmepoolese Tohatsu kätte. Kuigi purjega sillalt lahkumine ja sildumine juba enam-vähem tuleb, on pikematel retkedel tast ikka tolku. Arvasime.

Proovisime siis laupäeval esimest sissesõitu teha. Sai kõik näpuga järge ajades õpetusest maha loetud ja vastavalt reageeritud, kuid tulemus null. Korraks nagu törtsatas, kuid andis ka kohe otsad. Tõmbas nii suurem kui väiksem mees, ei sittagi. Puusepad, vanad mossevennad, püüdsid ka vanu tarkusi meeldetuletades asjast jagu saada, kuid endiselt, ainult tuule vilin kõrvus kumisemas. Mis seal ikka, ujusime ja purjetasime lahelt tagasi.

Vahepeal olid kuuevarbalised meie koha hõivanud. Ülbelt silla külge kinnitanud, meie otsaga. Janno aitas selle lahti ja panime nende aluse kokpitist leitud fokasoodiga kinni. Garabiinidega ots oli mede. Uus koht on ka OK, meeldib isegi rohkem, sest ruumi tundub olevat.

Pühapäeval kutsusin isa kaasa, ehk oskab tema mootorile abi anda. Oskas. Kütuse kraan oli lahti põrunud ja kinni. Khm. Nüüd läks käima. 2h sissesõit tehtud, 8h veel. Jällegi, käisime lahel ujumas ja tagasi sadamasse.

neljapäev, 29. juuni 2006

Esimene kesknädalane sõit

28.06 sai siis esimest korda läbi tehtud Pärnu Jahtklubi iga kolmapäevane võistu purjetamine. Meeskonnas, õigemine segakonnas olid peale minu veel, Kaarli väikevend Johannes, õde Merit ja kolleeg Egon. Starti läksime kiirustades. Eesmärgiks oli aeg kirja saada ja enne pimedat tagasi jõuda, see sai ka täidetud. Õppida on veel küll ja rohkemgi. Ise jäime rahule. Kahju ainult, et kohtunikud pidid meie pärast natuke kaua ootama.

kolmapäev, 21. juuni 2006

Volvo Ocean Race







Et sai siis suurel ja võimsal üritusel käidud - nimelt Volvo Ocean Race-i finisis Göteborgis. Kuna ikkagi purjetamisega seotud ja puha, siis näitaks omalt poolt ka mõningaid huvitavamaid pilte, mis tehtud sai - pikemalt saab lugeda juba suvisest ajakirja Paat numbrist... ;)