Talvetööd vol.1 - kiilu eemaldamine pildis

Talvetööd: 2. osa

Lisandunud on kaks töökat nädalavahetust – 18-19 ja 25-26 november. Lisaks veel üks laupäevaõhtu, kus Andres meid julgustamas käis. Suurem osa töödest käib ikka ja endiselt suure lõhkumise ning kere lihvimine tähe all. Hetkel on kõige suurema, kõige tolmusema ja kõige vastikuma tööna oleme tänaseks hetkeks eemaldanud minu hinnangul ligi 65 % värvist. Mina olen lihvinud Kaarliga koostöös pardad veeliinist ülespoole (hetkel näeb jaht tõepoolest paraja toorikuna välja – üleni roheline teine) ja Randelile on osaks saanud austav ülesanne tegeleda lihvimistöödega põhja all. Vaatamata sellele, et tegemist on väga tolmuse ja ränga tööga, ei ole meie kellegi kindel veendumus vankuma löönud, kuigi suur väsimus kontides ja kirbe tolm kurgus.

Lihvisin pisut ka ahtripeeglit, et näha, milline olukord avaneb värvi all. Olukord on üsna julgustav: ahtripeegel on tihedalt täis peitpeaga kruvisid, mis tuleb pahtlikihi alt välja kaevata ja kas läbi puurida või lahti keerata. Seega saaksime üsna kerge vaevaga ilmselt lahti ka teki koos ahtripeegliga. Kuna teki ja kere vahel on tublid praod, läheme me kindlasti seda teed, et ühendame teki uuesti. Vahepeal on Tea meeskond jagunenud kahte leeri: ühed, kes tahaksid teki eemaldada täies mahus ja teised, kes poolitaksid teki ja lihtsuse ning kiiruse huvides töötleksid osa eraldi ja osa laeva küljes.

Eemaldasin kogu sisemuse, mis seni alles – vaheseinad nii ees kui taga, vööri- ja ahripõrandad ja ujukid, mis idee järgi jahi peaksid jahi vee peal hoidma kui miskil põhjusel uppumisoht lähedal ... Tekkis huvitav mõte korraldada veekatse kuna mina isiklikult julgen sügavalt kahelda nende võimekuses – kiil on selleks kõigeks ehk uppuva laeva vee peal hoidmiseks liiga raske. Niisiis, kogu jaht on seestpoolt puhtaks löödud, järgmisena tuleb eemaldada ka kaared. Pilt, mis jahi sees avaneb on endiselt üsna jube kuna kõik puitosad on väga mädad. Tegelikult küll pisut parem kuna hetkel saab kere veel hingata. Leidsime ka pisut vett, mis oli ahtrisse sisse jäänud. Vett leiame ilmselt veel.

Katsusin ka jõudu kiilu kallal – poltidele olime eelnevalt Kaarli initsiatiivil ohtralt roosteõli peale pritsinud ning kõik poldid peale ühe keerasid ennast justkui ise välja. Peale ühe. Justkui needus – see on polt, mis on keskelt väga õhukeseks kulunud. Kiilu seest tuli miskipärast ka vett ... Keegi oskab kommenteerida?

Vahepeal lõhkumisest tüdinuna leidsin jahi põhjast mutrivõtme, mis sobis tekipoltide lahti keeramiseks. Kuus pilti vupsasid juba ka oma pesast välja ... Mitte et ma midagi teaks sellest.

Väikeste uitmõtetena on läbi käinud „tankiluugi” kaotamine, mille plaaniksime vahetada normaalse jahi sissekäigu sarnaseks muuta. Samuti otste jaoks tunnelite tegemine, kokpiti pikendamine ja kuni selleni et uus Tea peaks olema roosa nahksisuga.

Lihvimine jätkub, peale seda peaksime laeva alla tõstma ning teki eemaldama. Seda ilmselt juba 2007. aastal.

Esimestest töödest ...

Tea väljatõstmisest on möödas pea kuu ning vahepeal on vapper meeskond teinud ennastsalgavaid pingutusi laeva uude kodusse sisse seadmisel ning esimeste lammutustöödega. Kõike juhtunut järgemööda käsitledes ja püüdes olukorda võimalikult detailselt kirjeldada, pean tunnistama, et mõned häbiväärsed seigad tuleb tõe huvides vahele jätta. Niisiis – ma ei peatu pikalt Kristo Saabiga Tea sissetõmbamise pingutustel, kuigi see oli omamoodi huvitav. Olime kahveltõstuki ja tungraua abil rajanud vana trepi põskedest (hea et need meil olemas olid) tee, et meie hea kaaslase uksest sisse tõmmata saaks. Mainin vaid, et üritasime üsna toorest jõudu kasutades laeva uksest sisse vintsida ja autoga tõmmata – laev ei liikunud millimeetritki.

Peale väikest mõttepausi ja vähemalt 10 erineva võimaluse kaalumist (kaasaarvatud Maa gravitatsioonivälja kaotamise võimalust silmas pidades), otsustasime tegutseda nii nagu inimkond juba vähemalt mitu korda teinud on. Lõikasime veetorudest parajad tükid ning asetasime need loodud tee ja puki vahele. Edasi läks juba üsna lihtsalt – 3,5 mehejõuga ning vahepeal tungraua ja toore jõuga kurssi korrigeerides oli laev vähem kui poole tunniga oma uues kodus. Tõe huvides tuleb ka mainida, et üritasime kiilu alt ära saada kord relakaga lõigates, kord tõhusa kirvega kiilu kolkides. Kiil andis mõista, et ta on tõsine tegija. Pidime leppima, et murrame kiilu eemaldamisega pead edaspidi ja keskendume laeva tuppa saamisele. Esimesel laupäevakul eemaldasime suure osa tekil olevatest vidinatest, mina proovisin kere lihvida (mis toimis ekstsentriklihvijaga suurepäraselt) ja puhastasime laeva muust prahist. Ja seda oli palju.

Teine nädalavahetus oli kohale toonud kõik osanikud – Kristo ja Kaarel alustasid juba kell 10:00 hommikul kiilu eemaldamisega. 3 tundi ... relakas, puurimine, peitel, kirves, puukiilud, metallvardad, puuprussid ... kõik kulusid marjaks ära ja kell 13:30 oli meil vapralt vastu hakanud kiil käes. Pidime veel 3 mehega laevakerele pisut kõrgust juurde andma, et lõplikult kiilust vabaneda – ja käes ta oligi ! Seisis stoilise rahuga varem kinni seotuna koormarihmade vahel puki küljes. Rahulikult kõik siiski ei möödunud ja kiil otsustas siiski teha mis ise heaks arvas – olgugi et hoidsime ja suunasime teda 5 mehega! Hiljem koormarihmu inspekteerides selgus, et raske kiil oli kukkudes puki L-raua vastu prantsatades läbi lõiganud koormarihma! Lohistasime nüüd maha rahunenud metallkamaka alusele ja sõitsime selle kahveltõstukiga laevast eemale – raske tükk! Kinnituspolte uurides selgus, et kaks polti seitsmest on müstilistel põhjustel keskelt tugevasti kulunud. Kuidas küll?

Edasine töö jätkus kolme mehega, üks laevas sees, üks tekil ja kolmas kätte ulatades tööriistu ning tehes muud tähtsat. Martin eemaldas elektrisüsteemi ning kellad ja viled, Randel eemaldas veel väiksemaid metallividinad ning mina kraapisin maha kleebised (Tea on hetkel nimeta) ning reelingu kinnitused. Martin sai kätte ühe osa seinast ning pingi, peale mida ta lahkus. Jätkasime Randeliga. Töö lõpetasime kell kaheksa õhtul ning selleks ajaks olime tõstnud laevast välja viimase liitri pilssi, keskmise osa kaarteni lahti võtnud ja asusime eemaldama vaheseinu. Suurem osa poltidest tuli lihtsalt läbi puurida kuna nad olid liiga roostes ühegi muu mõistliku vahendiga lähenemiseks. Eemaldasime tekstiili ning jõudsime selleni, mida otsisime – laevakere vast tähtsaimad detailid. Olukorra tõsidusest rääkides – laev on üsna mäda. Külgkaared on 100 % läbi mädanenud ja vineerikihid pudenevad lahti. Põhjakaared tunduvad põhja küljes olevat kuid ei tundu kõige usaldusväärsemad.

Pühapäeval eemaldasime viimased vidinad ning keerasime lahti vaheseinad. Keerasime ära aknad ja tegime lahti vööri põranda. Ahtriseinani pääses vaid relakaga ja nii ma neid seal sees põletasin – ruumi on vähe ja ketas lõikab metallile lisaks ka puidu, mis kirbet paksu suitsu tekitab. Nii tundus ilmselt Randelile vahepeal, et laevas on paras lõke lahti kuna halli tossu tuli lausa igast lahtisest avast. Käisin vahepeal värsket õhku hingamas – lõigata sai ühe kruvi kaupa kuna selleks hetkeks kui sulametalli tükk lahti tuli, oli sisemus paksu valget suitsu täis. On selgemast selgem, et peatselt saab konsulteerida edasiste tööde osas ja loodetavasti ka taastustööde juurde asuda.

Järgmised tööd? Märkasin, et tekk ja kere on omavahel ühendatud üsna tugeva vaigutaolise materjaliga, mille lahti murdmine ja hilisem eemaldamine meie elu ilmselt üsna keeruliseks muudab. Samas on just tekk hetkel üks õrnemaid kohti – eriti mastist vööri poole – toestus on täielikult lahti ning tuleb taastada. Kuidas edasi edeneb, sellest hiljem.