Peale väikest mõttepausi ja vähemalt 10 erineva võimaluse kaalumist (kaasaarvatud Maa gravitatsioonivälja kaotamise võimalust silmas pidades), otsustasime tegutseda nii nagu inimkond juba vähemalt mitu korda teinud on. Lõikasime veetorudest parajad tükid ning asetasime need loodud tee ja puki vahele. Edasi läks juba üsna lihtsalt – 3,5 mehejõuga ning vahepeal tungraua ja toore jõuga kurssi korrigeerides oli laev vähem kui poole tunniga oma uues kodus. Tõe huvides tuleb ka mainida, et üritasime kiilu alt ära saada kord relakaga lõigates, kord tõhusa kirvega kiilu kolkides. Kiil andis mõista, et ta on tõsine tegija. Pidime leppima, et murrame kiilu eemaldamisega pead edaspidi ja keskendume laeva tuppa saamisele. Esimesel laupäevakul eemaldasime suure osa tekil olevatest vidinatest, mina proovisin kere lihvida (mis toimis ekstsentriklihvijaga suurepäraselt) ja puhastasime laeva muust prahist. Ja seda oli palju.
Teine nädalavahetus oli kohale toonud kõik osanikud – Kristo ja Kaarel alustasid juba kell 10:00 hommikul kiilu eemaldamisega. 3 tundi ... relakas, puurimine, peitel, kirves, puukiilud, metallvardad, puuprussid ... kõik kulusid marjaks ära ja kell 13:30 oli meil vapralt vastu hakanud kiil käes. Pidime veel 3 mehega laevakerele pisut kõrgust juurde andma, et lõplikult kiilust vabaneda – ja käes ta oligi ! Seisis stoilise rahuga varem kinni seotuna koormarihmade vahel puki küljes. Rahulikult kõik siiski ei möödunud ja kiil otsustas siiski teha mis ise heaks arvas – olgugi et hoidsime ja suunasime teda 5 mehega! Hiljem koormarihmu inspekteerides selgus, et raske kiil oli kukkudes puki L-raua vastu prantsatades läbi lõiganud koormarihma! Lohistasime nüüd maha rahunenud metallkamaka alusele ja sõitsime selle kahveltõstukiga laevast eemale – raske tükk! Kinnituspolte uurides selgus, et kaks polti seitsmest on müstilistel põhjustel keskelt tugevasti kulunud. Kuidas küll?
Edasine töö jätkus kolme mehega, üks laevas sees, üks tekil ja kolmas kätte ulatades tööriistu ning tehes muud tähtsat. Martin eemaldas elektrisüsteemi ning kellad ja viled, Randel eemaldas veel väiksemaid metallividinad ning mina kraapisin maha kleebised (Tea on hetkel nimeta) ning reelingu kinnitused. Martin sai kätte ühe osa seinast ning pingi, peale mida ta lahkus. Jätkasime Randeliga. Töö lõpetasime kell kaheksa õhtul ning selleks ajaks olime tõstnud laevast välja viimase liitri pilssi, keskmise osa kaarteni lahti võtnud ja asusime eemaldama vaheseinu. Suurem osa poltidest tuli lihtsalt läbi puurida kuna nad olid liiga roostes ühegi muu mõistliku vahendiga lähenemiseks. Eemaldasime tekstiili ning jõudsime selleni, mida otsisime – laevakere vast tähtsaimad detailid. Olukorra tõsidusest rääkides – laev on üsna mäda. Külgkaared on 100 % läbi mädanenud ja vineerikihid pudenevad lahti. Põhjakaared tunduvad põhja küljes olevat kuid ei tundu kõige usaldusväärsemad.
Pühapäeval eemaldasime viimased vidinad ning keerasime lahti vaheseinad. Keerasime ära aknad ja tegime lahti vööri põranda. Ahtriseinani pääses vaid relakaga ja nii ma neid seal sees põletasin – ruumi on vähe ja ketas lõikab metallile lisaks ka puidu, mis kirbet paksu suitsu tekitab. Nii tundus ilmselt Randelile vahepeal, et laevas on paras lõke lahti kuna halli tossu tuli lausa igast lahtisest avast. Käisin vahepeal värsket õhku hingamas – lõigata sai ühe kruvi kaupa kuna selleks hetkeks kui sulametalli tükk lahti tuli, oli sisemus paksu valget suitsu täis. On selgemast selgem, et peatselt saab konsulteerida edasiste tööde osas ja loodetavasti ka taastustööde juurde asuda.
Järgmised tööd? Märkasin, et tekk ja kere on omavahel ühendatud üsna tugeva vaigutaolise materjaliga, mille lahti murdmine ja hilisem eemaldamine meie elu ilmselt üsna keeruliseks muudab. Samas on just tekk hetkel üks õrnemaid kohti – eriti mastist vööri poole – toestus on täielikult lahti ning tuleb taastada. Kuidas edasi edeneb, sellest hiljem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar