Hiljuti anti välja ajakirja Paat esimene number. Seal ilmus artikkel minu eelmise suve kogemustest. Toon selle ka siia ära, äkki kedagi huvitab:
Esimesed triibulised lained
Ma ei ole meremees. Ma olen mees ja mulle meeldib meri. Ja mina meeldin merele. Vähemalt pole ta vastupidisest veel märku andnud. Aga kaua sa teda ikka ainult kaldalt jõuad vahtida, silmad väsivad ära. Kahjuks pole ka looduse poolt kaasa antud Jeesuse võimeid ja palja jalaga mööda vett liugu lasta ei mõista.
Mõte päris oma jahist, millega vahutavaid laineid lõigata ja soolast mereõhku kopsudesse suruda oli juba pikemat aega oma lollaka järjekindlusega pead vaevanud. See viis sihile. Minu toonane töökaaslane Madis ostis omale svertjahi. Ja juba enne, kui märgatagi jõudsime, olime mina ja minu kaks vana sõpra ennast sisse mässinud peenesse võrku – Madis vajas kedagi, kellega hooaja kulusid jagada ja meie tahtsime purjetada. Mina, sõber Kaarel ja sõber Tõnis ja Tšehhi ime – kuue meetrine svertjaht Assol nimega Gerda. Veebruaris viskasime jahile pilgu peale, et Madise sõnades veenduda. Oli punane ja plastmassist, veesõiduki kujuga, muud nagu kommenteerida ei osanud, kuigi üritasime küsimustega päritolu ja sõiduomaduste kohta asjalikku muljet jätta. Seal me olime, tahtmist täis, et merele saada. Lõime käed ja aprillis, lume taandudes olime tööriietes ja võhikutele mõeldud purjetamisraamatuga platsis. Just platsis, mitte vees.
Enne vettelaskmist sai laevukest kõvasti lihvitud, krunditud, limpsitud, vanu juppe välja vahetatud ja uusi juurde ostetud. Merelemineku tähtaeg lükkus aga järjest edasi, sest palju oli veel vaja teha. Ja töö oli jänes, kes kogu aeg eest ära jooksis. Viimaks, suve haripunktis, saabus tõotatud hetk, mil paadi treileriga hellalt oma uude kodusadamasse, Lohusallu, kandsime. Sadas paduvihma, kohati lõi pikne, tuul tahtis riided seljast rebida, aga meie ei lasknud. Lasime hoopis jahi vette. Ja sinna ta jäi täpselt nii nagu ette oli nähtud – maa ja taeva vahele. Paati lihvides tundus ta hoopis suurem, kui nüüd sadamas teistega võrreldes. Ta oli ikka päris pisike aga punane. Parklakoht anti ka kaatrite kõrvale. Vähemalt saime seal olla ainus tuulejõul edasisõitmist võimaldav alus.
Esimene meresõit oli pöörane. Laine oli terav, jaht oli peaaegu küljeakendeni vees, merd tuli suhu ja silma ja puudus aimduski, mida tegema peaks. Madis pidi üksi sootide ja tüüriga mässama. Ta küll püüdis hüüda midagi, mis toona tundus mõistetamatu, a la pinguta foka sooti või muud säärast, kuid selle peale sai ta ainult täpsustava päringu soodi asukoha kohta. Kui pautima hakkasime, sai selgeks, et nelja inimese jaoks on see jaht ikka väike. Kogu aeg jäi keegi jalgu. Tagasitulles oli aga juba kujunenud kerge rutiin, enne pauti läks üks alla kajutisse jalust ära. Päeva lõpuks sai sõit ikkagi edukaks. Jaht oli testitud, vett sisse ei lasknud, küljeli oli raske keerata ja fokasoodi asukoht selge.
Nüüd oli märk maas. Merel käidud. Paar korda sõitsime veel koos Madisega, kes teadis, mida ta teeb ja edasi hakkasime juba ise pusima, et ka teada saada, mida teeme. Hea tuulega ilmadel sai kimatud ja väiksema tuulega päevadel oskusi lihvitud. Näiteks oli väga hea rahuliku ilmaga uppuja päästmist harjutada. Üks visati merre ja ülejäänud proovisid õpikust saadud teadmisi, kuidas võtta kaheksaid või kuidas lihtsalt kiire ring teha. Üldjuhul saadi uppuja kätte.
Svertjahi kõige suurem pluss on see, et temaga saab väga lähedale kaldasse sõita. Sverdi ülestõmmates on süvis ainult 60cm. Tänu sellele saab sõita väikestele saartele ja läbida madalikke, mis muidu oleks takistuseks. Lohusalu lähedased kohad sai kõik üle uudistatud. ja suvega ümbruskond selgeks. Vähemalt päeval sõites.
Kord olime taas pikemal, esialgsete plaanide kohaselt kahe päevasel kruiisil – Kaarel, tema väike vend ja mina. Hommikul lükkasime kaist lahti ja purjetasime Pakrite poole. Tuul oli väga vaikne. Kohati lausa olematu. See eest sai maitsta õlut. Kangemat kraami hoidsime hilisemaks, ainult vanale meres andisme seda mekkida. Kaarli väikevend ei saanud kumbagi. Ja tuul tõusis. Ja paat lippas. Kohe kuidagi jube järsku, aga parem ikka kui ühe koha peal seista ja pilvi kokku lugeda.
Pakri vaatasime üle, tegime eine ja sõitsime edasi. Juba siis hakkasid taevasse ilmuma tumedad kurjad pilved ja kohati kallati üle külma vihmaga. Aga see käib ju asja juurde. Ilm keeras halvemaks ja otsustasime Kurksesse sisse sõita. Seal oli liiv, va saadanas, sadama täis ummistanud ja pidime midagi muud ette võtma. Hakkas äikest lööma. Käes oli tõe hetk – kas sõidame edasi, tagasi või proovime midagi muud. Keset merd ankrusse jäämine ei tulnud välja. Paldiski sadama olukorra kohta ei teadnud, kas seal jahtide jaoks üldse midagi on. Mis seal ikka, sõidame tagasi koju.
Väljas läks hämaraks. Laine tõusis ja vihma tuli otse näkku, tuul keerutas ja kajalood läks segi. Kui Paldiski lahest välja saab, küll siis paremaks läheb, arvasime. Ei läinud, vastupidi – Pakri neeme juures puhus tuul küll ühelt, küll teiselt poolt. Laine kõrguse hindamiseks pidi pead kuklasse kallutama, samas paat tundus seisvat ühe koha peal. Nüüd oli väljas juba täiesti pime. Ei olnud ka kuud ja tähti, ainult valge vihm, möllav tuul ja kõrvus lõdvendatud foka platerdamine. Paratamatult meenus anekdootlik lugu kahest hätta jäänud kalamehest ja kirikule lubatud kroonlühtrist. Lubama ei hakanud ma midagi, küll aga mõtlesin peas läbi skeemi, kus on päästerõngas, kus raketid ja tõmbasin grooti allapoole ja fokat vabamaks. Kaarel tüüris ja väikevend oli kajutis kallutamas. Paat loksus vägevalt, kuid edasi liikus vaevumärgatavalt. Lõpuks hakkasid paistma tuled – kas need on Lohusalu omad? Siin läks meie arvamus lahku. Kaardi pealt kontrollida ei saanud, sest see oli üle parda lennanud. Sõitsime ja nägime, ei olnud Lohusalu – üks väike neem vaja veel edasi sõita. Mis seal ikka. Viimaks hakkasid paistma õiged tuled ja kurss otse sadamale.
Seal oli kõik vaikne, nagu poleks midagi olnud. Kui jalad puudutasid kuiva maad, oli tunne nagu oleks midagi väga suurt üle elanud. Kõik olid terved, ka jaht Gerda. Kuigi see retk oli kohati hirmutav, on see just see, mis teeb purjetamisest purjetamise. See oli suve üks viimasemaid sõite, sest käes oli september ja ilmad pisikese jahi jaoks juba liiga äärmuslikud.
Varsti algab uus hooaeg. Assol Gerda on saanud endale vahepeal uue omaniku. Mulle hakkas purjetamine meeldima ja kavatseme endale aasta teises pooles svenssonite käest jahi tuua. Kõik, mida vaja ülejärgmiseks hooajaks varuda, on palju raha ja veel rohkem aega.
