Tea oma uues kodus Pärnumaa metsade vahel.
Just välja tõstetud "pisut" karvane noorik.
kolmapäev, 25. oktoober 2006
Tea välja tõstmine
Tea oma uues kodus Pärnumaa metsade vahel. Just välja tõstetud "pisut" karvane noorik.
pühapäev, 8. oktoober 2006
Hooaja varajane lõpp...
...kuid kas see on lõpp?? EI - see on kõigest algus. Järgmisel kevadel saame näha kuidas jahtklubi rahvas suu imestusest lahti vajub, kui me oma uuestisündinud kaunitariga taas koduvetele naaseme. Praegu seisab Tea kaunite sügiseste metsade vahel - ootamas algust mitmesugustele ilu- ja raviprotseduuridele. Aga sellest tulevikus täpsemalt...
Oli 7. oktoober ja laupäev see päev, kui Tea meeskond (kokku kuivanud kaheliikmeliseks - Kristo ja Randeli näol siis) hooaja viimase sõidu tegi - tervelt kaks miini pika.
Kõik sai alguses sellest, et raadio lubas puhanguti 17 m/s - ehk siis täitsa noor torm. Seisime seal jahtklubi kai peal, vaatasime lehvivat lippu ja õõtsuvaid puuoksi ja tõdesime et pole midagi hullu. Igaks juhuks otsustasime siiski sadamast mootoriga välja sõita ja kõigest foka abil purjetada - oli ju meid vaid kaks kõhnat (sic!) meest ja poleks täispurjeid kallutamisega hakkama saanud. Vaevalt mootori välja lülitanud, avastasime, et ühe purjega on alus taskaalust väljas ja tuul puhub nina paremale ära - tiiruta seal siis niimoodi.... (tagantjärele tarkus - oleks groot peal ja teises rehvis, oleks ühel halsil välja saanud sõita... jälle targem).
Niisiis, purjetamisest midagi välja ei tulnud, tagasi minna ka ei taha - palju sa ikka pildistad hooaja lõpetamisest, kui kaubasadama saepurukuhilad taustaks. Ajasime mootori kurjaks ja otsustasime mootoriga vaadata, kui kaugele annab minna, et siis fokaga ilusti tagasi. Tuksusimegi siis vaikselt muulide vahel edasi - mingid sägad püüdsid kala, Valgeranna all ka - tonkadega ahvenat vist.
Mis kohe silma hakkas, olid Rannahoone juures hõljuvad kite'i lohed, millega surfarid merel kimasid - koha selle järel ka vahused lained, mis üle muuli käisid. Võimas... sügis ja puha. Külm ka - täitsa nagu päris. Otsustasime, et ei hakka muulide vahel välja trügima, sõidame muulide osteni, teeme vahutavatest lainetest pilti ja siis fokaga tagasi. 100 m enne muuli otsasid kohtusime esimeste lainetega, täitsa kenad ja pikad, meetrised lained...nagu merel... ainult, et meie polnud veel merele jõudnudki. Sõistime siis veel 50 m ja siis tundus laine olevat juba 1,5 meetrit - tundus asjalik olevat sealtsamast pildid ära teha ja nina sadama poole tagasi keerata. Eks ta natuke kõhe oli ka - kui juba muuli vahel 1,5 meetrit, mis siis merel veel... et küll tulevikus jõuab ekstreemitseda :)
Tagasi saime kenasti, puri püüdis tuult vägevaöt ja käik oli ilus. Kai äärde jõudes hakkasime taglast maha võtma, polnudki seda nii palju. Rääk jõudis kohale just masti maha võtmise ajaks - samal ajal hakkasid teised klubilised regatile sättima. Et hooaja lõpetamine (nagu ka alustamine) ilma Tea meeskonna tsirkuseta ei mõõduks, siis sättis kõrgem võim niimoodi, et me täitsa mõtlemata mastil järjest vanste lahti hakkasime laskma... Täpselt nii - ka praegu ei suuda mõitsa, mis arus oli. Ausalt öelda, ei suutnud ma seda uskuda, et mast TÄIESTI lahtiselt pealt seisab... vaid vantide jõul... mitte üht mutrit... a see selleks... nii pidigi olema, järgmine kevad ei pane masti püstitamiselt poppi. Igatakes käis mast kõige täiega pikali - pakpoordi suunas - maandudes pehmelt Sophisticated Lady reelingule. Oi kurja....!!! Kohe jooksis paar abilist meil masti püsti tõstma ja väikese pusimise peale ta püsti ka saime.
Mina olin kindel, et raist nüüd läks midagi pooleks - tuli aga välja, et sellesinatse süteemi tõttu, et ta lahtiselt peale toetub, ei juhtunud midagi... huuh.... seekord läks veel kadudeta.
Edasi läks ladusamalt...mootoriga kraana alla, rihmad peale, Tea veest välja.... JA SIIS TEA SAAGA JÄTKUS... et ikka klubirahval huvitav oleks meie tegemisi jälgida....
Nimelt oli meie raseerimata naisuke suve jooksul täitsa karva kasvanud. Bioloogi pilguga vaadates läks südame alt soojaks - elu lokkas: oli seal rohevetikaid ja mingeid pruunikaid ning omajagu Balanus improvisust (tõruvähk - iseenesest väga vahva loom). Siit siis küsimus suurele ringile - kevadel sai pind täitsa korralikult puhtsaks tehtud, ka atsetooniga üle - kaks kihti Internationali krunti ja kaks kihti müki kah pandud - nüüd aga oli kõik lahti, nii krunt kui mürk. Mürk tuli juba suve jooksul vaikselt maha, ja nüüd oli näha ka, et krunt kobrutas ja tuli srveveega väga kergelt suurte tükkidena maha. Sõitsime me suve jooksul piisavalt, et sellist suurt rohtu seal kasvada ei tohiks - vaid viimase (septembrikuu) ta seisis. Ise suudame hetkel mõelda vaid mingile keemilisele reaktsioonile, mis vana alla jäänud värviga tekkida võis - kõik ettepanekud ja mõtted/arvamusavaldused on teretulnud. PS - ka kuivada sai värv ilusti enne veeskamist.
OK, pikk jutt sai, ei viitsi näpukaid kontrollima hakata - mõne aja pärast lisanduvad kindlasti asjakohased pildid ka. Talvistest hooldustöödest juba varsti.
Päikest! ...ja tuult!
Oli 7. oktoober ja laupäev see päev, kui Tea meeskond (kokku kuivanud kaheliikmeliseks - Kristo ja Randeli näol siis) hooaja viimase sõidu tegi - tervelt kaks miini pika.
Kõik sai alguses sellest, et raadio lubas puhanguti 17 m/s - ehk siis täitsa noor torm. Seisime seal jahtklubi kai peal, vaatasime lehvivat lippu ja õõtsuvaid puuoksi ja tõdesime et pole midagi hullu. Igaks juhuks otsustasime siiski sadamast mootoriga välja sõita ja kõigest foka abil purjetada - oli ju meid vaid kaks kõhnat (sic!) meest ja poleks täispurjeid kallutamisega hakkama saanud. Vaevalt mootori välja lülitanud, avastasime, et ühe purjega on alus taskaalust väljas ja tuul puhub nina paremale ära - tiiruta seal siis niimoodi.... (tagantjärele tarkus - oleks groot peal ja teises rehvis, oleks ühel halsil välja saanud sõita... jälle targem).
Niisiis, purjetamisest midagi välja ei tulnud, tagasi minna ka ei taha - palju sa ikka pildistad hooaja lõpetamisest, kui kaubasadama saepurukuhilad taustaks. Ajasime mootori kurjaks ja otsustasime mootoriga vaadata, kui kaugele annab minna, et siis fokaga ilusti tagasi. Tuksusimegi siis vaikselt muulide vahel edasi - mingid sägad püüdsid kala, Valgeranna all ka - tonkadega ahvenat vist.
Mis kohe silma hakkas, olid Rannahoone juures hõljuvad kite'i lohed, millega surfarid merel kimasid - koha selle järel ka vahused lained, mis üle muuli käisid. Võimas... sügis ja puha. Külm ka - täitsa nagu päris. Otsustasime, et ei hakka muulide vahel välja trügima, sõidame muulide osteni, teeme vahutavatest lainetest pilti ja siis fokaga tagasi. 100 m enne muuli otsasid kohtusime esimeste lainetega, täitsa kenad ja pikad, meetrised lained...nagu merel... ainult, et meie polnud veel merele jõudnudki. Sõistime siis veel 50 m ja siis tundus laine olevat juba 1,5 meetrit - tundus asjalik olevat sealtsamast pildid ära teha ja nina sadama poole tagasi keerata. Eks ta natuke kõhe oli ka - kui juba muuli vahel 1,5 meetrit, mis siis merel veel... et küll tulevikus jõuab ekstreemitseda :)
Tagasi saime kenasti, puri püüdis tuult vägevaöt ja käik oli ilus. Kai äärde jõudes hakkasime taglast maha võtma, polnudki seda nii palju. Rääk jõudis kohale just masti maha võtmise ajaks - samal ajal hakkasid teised klubilised regatile sättima. Et hooaja lõpetamine (nagu ka alustamine) ilma Tea meeskonna tsirkuseta ei mõõduks, siis sättis kõrgem võim niimoodi, et me täitsa mõtlemata mastil järjest vanste lahti hakkasime laskma... Täpselt nii - ka praegu ei suuda mõitsa, mis arus oli. Ausalt öelda, ei suutnud ma seda uskuda, et mast TÄIESTI lahtiselt pealt seisab... vaid vantide jõul... mitte üht mutrit... a see selleks... nii pidigi olema, järgmine kevad ei pane masti püstitamiselt poppi. Igatakes käis mast kõige täiega pikali - pakpoordi suunas - maandudes pehmelt Sophisticated Lady reelingule. Oi kurja....!!! Kohe jooksis paar abilist meil masti püsti tõstma ja väikese pusimise peale ta püsti ka saime.
Mina olin kindel, et raist nüüd läks midagi pooleks - tuli aga välja, et sellesinatse süteemi tõttu, et ta lahtiselt peale toetub, ei juhtunud midagi... huuh.... seekord läks veel kadudeta.
Edasi läks ladusamalt...mootoriga kraana alla, rihmad peale, Tea veest välja.... JA SIIS TEA SAAGA JÄTKUS... et ikka klubirahval huvitav oleks meie tegemisi jälgida....
Nimelt oli meie raseerimata naisuke suve jooksul täitsa karva kasvanud. Bioloogi pilguga vaadates läks südame alt soojaks - elu lokkas: oli seal rohevetikaid ja mingeid pruunikaid ning omajagu Balanus improvisust (tõruvähk - iseenesest väga vahva loom). Siit siis küsimus suurele ringile - kevadel sai pind täitsa korralikult puhtsaks tehtud, ka atsetooniga üle - kaks kihti Internationali krunti ja kaks kihti müki kah pandud - nüüd aga oli kõik lahti, nii krunt kui mürk. Mürk tuli juba suve jooksul vaikselt maha, ja nüüd oli näha ka, et krunt kobrutas ja tuli srveveega väga kergelt suurte tükkidena maha. Sõitsime me suve jooksul piisavalt, et sellist suurt rohtu seal kasvada ei tohiks - vaid viimase (septembrikuu) ta seisis. Ise suudame hetkel mõelda vaid mingile keemilisele reaktsioonile, mis vana alla jäänud värviga tekkida võis - kõik ettepanekud ja mõtted/arvamusavaldused on teretulnud. PS - ka kuivada sai värv ilusti enne veeskamist.
OK, pikk jutt sai, ei viitsi näpukaid kontrollima hakata - mõne aja pärast lisanduvad kindlasti asjakohased pildid ka. Talvistest hooldustöödest juba varsti.
Päikest! ...ja tuult!
Tellimine:
Postitused (Atom)
