Nonii. Saime oma kolmepoolese Tohatsu kätte. Kuigi purjega sillalt lahkumine ja sildumine juba enam-vähem tuleb, on pikematel retkedel tast ikka tolku. Arvasime.
Proovisime siis laupäeval esimest sissesõitu teha. Sai kõik näpuga järge ajades õpetusest maha loetud ja vastavalt reageeritud, kuid tulemus null. Korraks nagu törtsatas, kuid andis ka kohe otsad. Tõmbas nii suurem kui väiksem mees, ei sittagi. Puusepad, vanad mossevennad, püüdsid ka vanu tarkusi meeldetuletades asjast jagu saada, kuid endiselt, ainult tuule vilin kõrvus kumisemas. Mis seal ikka, ujusime ja purjetasime lahelt tagasi.
Vahepeal olid kuuevarbalised meie koha hõivanud. Ülbelt silla külge kinnitanud, meie otsaga. Janno aitas selle lahti ja panime nende aluse kokpitist leitud fokasoodiga kinni. Garabiinidega ots oli mede. Uus koht on ka OK, meeldib isegi rohkem, sest ruumi tundub olevat.
Pühapäeval kutsusin isa kaasa, ehk oskab tema mootorile abi anda. Oskas. Kütuse kraan oli lahti põrunud ja kinni. Khm. Nüüd läks käima. 2h sissesõit tehtud, 8h veel. Jällegi, käisime lahel ujumas ja tagasi sadamasse.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
4 taktiliste mootoritega on see jama, et neid transportides tuleb valida, millise poole peal nad lebavad. Ma ei ole kindel kumb see olema pidi, kuid ehk saab kusagilt vaadata seda.
tervitused Poolast
Ära muretse, Randel-poiss, kõige selle eest on juba ammu hoolt kantud. Ole ainult mees ja katsu oma 10h täis sõita.
Postita kommentaar