Kah talgupäevast

Oli hommik, hinges ärevus, jõudsin esimesena jahtkubisse... ilus oli, päike kah paistis ja kusagil lõhnas kala järele. Ronisin Tea pardale ja kuulasin kajakaid - mis sa hing veel tahad. Apelsisimahla ostsin kah - alguses jõin, hiljem läksin õllele üle - on siis seda musta lammast vaja.

Hullu entusiasmiga sai lihvima hakatud, ikka jõuga ja mõnuga - pärast tuli välja et poleks niipalju vaja olnudki. Aga kust see armastus ikka tuleb kui suure tööga. Vahepeal käisime jões käsi pesemas - kukkusin põlvini sisse kah, kivi oli libe, ausõna. Ka söömas käisime jahtklubi ristorantes, tuli välja, et leiba neil ei ole ja Rääk sööb hullult aeglaselt. Aga muidu oli hea. Täitsa oma inimese tunne oli jahtklubis sinitolmuse tondina ringi sõeluda.

Osad purjetajad olid muidugi sellised, et sõitsid rekkaga kohale, lõikasid oma Beneteau kilest välja ja siis juba bankett ja šampa jne... võib ka nii. Meie olime vana kooli mehed, kui võimalik, ei tee isegi digiga pilti mitte - välja arvatud mõnikord :)

Mingil hetkel hakkas päike juba madalamale laskuma ja avastasime, et jube kopp on ees. Istusime ringis ümber Tea ja vaatasime, kuidas Kaarel püüdlikult pahtlilabidaga tegutseb. Atsetooniga mängimine tõstis vahepeal küll meeste motivatsiooni, kuid mitte liiga kauaks. Märkamatult sai kell 6 ning meil Egertiga õnnestus selleks õhtuks lõpetada. Kodu poole kõmpides tundsin, kuidas parem peaopesa kergelt üles paistetas - ju siis sai ikka lihvitud.

PS - Oliveri sünnipäeval sai küll arvestatavas koguses tuimestajat tarbitud, kuid sellest hoolimata ärkasin ma öösel mitu korda õlalihaste krambi peale üles - valus oli. Krt, kuidas ma omaarust rattamaratonile veel lähen :S

PPS - aga unes nägin Tead ;) ... (ja üht teist naist kah)